Sõbrapäeva tähistatakse 14. veebruaril. Sel päeval peetakse meeles lähedasi ning sõpru ja tehakse üksteisele kingitusi.
Kui rääkida ajaloost, siis Eestis hakati sõbrapäeva tähistama alles kaheksakümnendate lõpus, meile jõudis see suhteliselt hilja. Ajaloolaste andmetel on sõbrapäeva tähistatud umbes 14. sajandist, aga selle juured ulatuvad kaugesse Vana-Roomasse. Vanad roomlased pidasid iga aasta 15. veebruaril Lupercalia festivali. See oli viljakusmaagiaga seotud pidustus, mida peeti viljakusjumal Faunuse auks. Rooma preestrid tahtsid puhastada linna halbadest vaimudest. Festivali ühe põhisündmusena kirjutasid naised armastuskirju ja asetasid need suurde anumasse. Mehed aga tõmbasid sealt kirjad välja ning hakkasid otsima kirja autoreid. Seda festivali peeti 494. aastani, kuid siis otsustati, et sellise ürituse korraldamine tuleb lõpetada. Pakuti välja osade festivalikommete ühendamist päev varem toimuva valentinipäevaga. Valentinipäeva algse tähenduse järgi tähistati pühak Valentini elu ja surma. Ta oli Rooma preester, kes eiras käske. Ta aitas salaja korraldada noorte abielusid ning kui sellest teada saadi, hukati Valentin 14. veebruaril. Legendi järgi kirjutas ta hukkamispäeval oma armsamale kirja, mis lõppes sõnadega “Sinu Valentin”. See sõnapaar on kasutusel tänini.
Ka meie koolis tähistati sõbrapäeva. Vahetundides said soovijad fotoseina juures pilti teha, kõlas muusika ning toimus sõbrapäeva laat. Meie õpilased pakkusid oma minifirmade tooteid. Valikus olid nii küpsetisi, jäätisekokteile kui ka keraamikat. Kingiti üksteisele lilli ning maiustusi. Gümnaasiumiastmele toimus sõbrapäevatrall, kus osalesid igast klassist 3 õpilast ning klassijuhataja. Teised õpilased olid pealtvaatajateks. Klassid võistlesid üksteisega erinevates ülesannetes ning pealtvaatajad elasid kaasa. See üritus tõmbas joone alla seekordsele sõbrapäevale.