Käes on taas aprill – naljakuu. Õues on õhtuti juba valgem. Päike paistab, lumi vaikselt sulab, kui seda just juurde ei saja ning esimesed linnud on oma laulukõrid avanud. Kõik on juba suures kevade ootusärevuses.
Aprill algab teatavasti 1. aprilliga, mis on tuntuks saanud kui naljapäev. Selle päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile hakati naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma. Sellepärast nimetatakse seda päeva osades riikides ka narripäevaks.
Eestis hakati naljapäeva tähistama alles 20. sajandil. Algul kuulus see päev õnnetute päevade nimekirja. Arvati, et sel päeval olevat kurat sündinud või taevast alla heidetud. Õnnetul päeval alustatud töö või ettevõte ei läinud korda, samuti ootas sel päeval sündinut raske saatus. Aegade jooksul kujunes aga sellest õnnetust päevast humoristlik naljapäev, mida on vahel tähistatud ka aprilli kuu 5. või 10. päeval. Tänaseks päevaks on põhiline naljapäev siiski 1. aprill, samuti ka viimane aprilli päev, aga seda tähistatakse vähem.
Naljapäeva põhiliseks tegevuseks on üksteisele nalja tegemine, mida nimetatakse ka aprillitegemiseks. Aprillitegemine seisneb petetava isiku ahvatlemises millelegi olematule reageerima. Samuti tehakse ka aprillikaarte ning saadetakse lõbusaid pilkesalme. Kõige populaarsem on aprillitegemine õpilaste seas. Peamised naljad, mida koolis tehakse on klasside ära vahetamine, kella keeramine või mingid muud naljad, mida saab just õpetajale teha.
Info pärineb Folklore veebilehelt.