Ajalehe esimeses persooniloos kajastame meie kooli 9. klassi õpilase Siim Juhkami huvisid ning saame temaga lähemalt tuttavaks.
Kuidas ennast lugejatele tutvustaksid?
Valel ajal sündinud, rohkem ei tutvustagi, sest sellist ei ole kellelgi vaja tunda.
Räägi meile oma huvidest ning millal nendeni jõudsid?
Ei oska kuidagi seada mõnda hobi pjedestaalil teistest kõrgemale, aga pean vast ütlema, et autogrammide ja klaasikunsti kogumine, sest teistest ei ole mul eriti midagi rääkida. Autogramme hakkasin koguma 12-aastasena. Karepal oli mingi kontsert ja ema soovitusel lasin käe valgeks teha Üllar Saaremäel, Curly Stringsil, Toomas Kõrvitsal ja paljudel teistel värvikatel tegelastel. Samal kontserdil oli ka kunstnik Valli Lember-Bogatkina, kellel oli hiljuti 100. sünnipäev! Tol korral ei julgenud ma temalt autogrammi küsida ja mõni aeg hiljem ta lahkus meie hulgast. See on ka põhjus, miks korjan viimasel ajal enim just juba kõrges eas kultuurirahva autogramme. Klaasikunsti hakkasin koguma 2020. aasta oktoobris. Tänaseks on riiulid vaasidest, liudadest, kannudest ja klaasidest umbes, aga muretsesin endale kaks uut riiulit, nii et kogu kasvab jõudsalt edasi!
Milline on sinu jaoks kõige huvitavam tund, mida koolis õpetatakse?
Mitte ükski, absoluutselt mitte ükski! (Need mis meeldisid, neid enam pole.) Ei, see ei ole mingi puberteedimöla, ma tõesti leian, et koolitundides tehaksegi inimestest see hall mass, see igav ja mõttetu eestlane. Kurb. Kurb, kui surutakse seitsmeaastasest kuni gümnaasiumi lõpuni välja õpilasele mingeid lollakaid ideaale ja nõudmisi. Igavate inimeste tsehh. Mis puutub meie kooli, siis mõned õpetajad on, kelle tööst ja kellest endast ma pean lugu. Küll nad ise teavad seda…
Milline on sinu läbi aegade lemmikpilt, mille oled joonistanud?
Ma üldiselt ei jää enda piltidega rahule, aga ühega läks teisiti. See sai isegi ära kingitud! Pean silmas pilti Vello Orumetsast. See läks ansambel Laine naistele.
Mida plaanid teha pärast põhikooli lõpetamist?
Saada kuskil keskharidus ja minna seejärel klaasi- või näitekunsti õppima.
Kas sul on vahel tunne, et elad vales sajandis?
Vahel mitte, aga kogu aeg küll. Päris õudne on mõelda, et inimesed, kes mõtlevad minuga samu mõtteid, kuulavad sama muusikat, peavad lugu samadest tavadest ja hindavad samu asju, on mõned juba praegu läinud ning teised on kaheksakümnesed või vanemadki.
Praegu saab meie kooli söökla seinal imetleda Siimu joonistatud portreede kogu, kus on kujutatud igasuguseid erinevaid kolhoosnikuid ja asjamehi.